10.oktoobril ilmus meedias artikkel: „Maruvihane lugeja küsib: miks ei suuda eestlased ühiskaardiga piiksutamist ära õppida?“, kus kirjeldati värvikalt, et inimesed ei oska oma ühiskaarti valideerida. Asja hakkas uurima meie püstolkuulipildujareporter Andres Pearu, kes läks otse allika ehk Validaatori juurde.
Järgneb intervjuu Validaatoriga (seerianumber toimetusele teada), kes on kinnitatud ühe Tallinna bussi (bussi number toimetusele teada) külge.
Tere Validaator!
Piiiiiiks! (näitab punast, toim.) Tuju jumala nullis … Ühiskaart täiega ees …või noh nii me omavahel ütleme. Reaalsuses on ühiskaart otse meie ees ikka väga harva.
Kas tuju pole kiita sombusel sügispäeval?
Mis kiita? Muidugi mitte ju! Ma ei ole sellist tegevust mitte üheski teises riigis näinud. Mind on kruvitud Ungaris ja Prantsusmaal busside külge – aga eestlased vist ei hakkagi aru saama, et ei ole normaalne ennast vastu mind hõõruda, et piiksu kätte saada. Mul on ka tunded … s.t. kurat võtaks, andurid .
Mis siis täpsemalt häirib?
Kust ma alustan? Kui valideerimissüsteem Eestisse jõudis, oli arusaadav, et ma olen siinmail uus asi, mille selgeks õppimine võib natuke aega võtta.
Kuid nüüd on sellest aastaid möödas ja mul ei tule meelde mitte ÜHTEGI bussi-, trammi- või trollisõidu päeva, kus mind poleks väärkoheldud! See ahistamine ja sallimatus on võtnud teil siin ikka ennenägematud mõõtmed, ma ütlen.
Tugevad sõnad. Kirjeldaksite ehk?
No kuna ma juba kogenud Validaator, siis minule on silma jäänud mitut tüüpi inimesed ehk valideerijad.
Esimene seltskond topib mulle näiteks terve rahakoti näkku! Andke andeks, ega ma selgeltnägija pole! Kuidas mina, väike aparaat, suudan läbi näha krokodillinahast rahakoti, kus on sees vanad armastuskirjad, kirjaklambrid, preservatiivid ja hunnik muud plastikaarte, millede kaubamärke ma isegi ei oska piiksutada…
Teisi kaarte siis sa ei loe?
Mind huvitavad ainult ühiskaardid! See on minu õnn ja õnnetus. Muu on rämps minu andurite jaoks …Ma tahan, et see läheks artiklisse – pange see kindlasti kirja!
Paneme. Mis on sinu reaktsioon neile teistele kaartidele?
No ja mis mul siis muud teha on – Ilmselgelt lähen selle peale errorisse ja annan punase märguande, et kaarti ei valideeritud. Minu loojale võiks keegi saata ka vastava märgukirja, et mul oleks mingi traat või vähemalt vett väljutav toruke! Saaks neid kuidagi karistada.
See tundub liiga karm.
Võiks ju loota, et inimene sai aru, mis vea ta tegi? Ilmselgelt mitte! Siis need mühkamid proovivad veel mitmeid kordi oma bakteritest ja higist nõretavaid rahakotte vastu mind suruda ja igakord mul tekib lämbumise tunne ja mul hakkavad punased tulukesed iseenesest vilkuma ja vahest tuleb ka häirivaid helisid. Piiiiiiks, ma ütlen.
Lõpuks saab see inimene aru ja demonstratiivse ohkega kougib ta oma rohelise kaardi rahakotisügavustest välja. Siis saab hetkeks hinge tõmmata … Ehh …
Tõesti piinlik, Lugejakiri.ee vabandab kogu ühiskonna nimel. Huvitav, kas tõesti saab veel midagi hullemat olla ?
Küll! Olen veel täheldanud järgmist pigem vanemate meeste puhul, et nad sisenevad ühissõidukisse, jäävad validaatori ees seisma ja hakkavad ennast mööda mind nühkima — ehk siis ühiskaart on neil kas püksitaskus või kuskil kuhu päike ei paista, igatahes kindlasti mitte valideerimise kohaga kohakuti.
Kõlab ebameeldivalt.
ONGI! Buss on kenasid chiikasid täis aga suur mees hõõrub ennast minu vastu! See on tõeliselt imelik vaatepilt, ja tegelikult ka päris häiriv.
Igaühele oleks.
Mind ju puhastatakse ainult öösel – eriti kurb kui varahommikul … kõik need ihukarvad, ila, higi ja pisarad … no ei saa isegi magada! Mõnel hommikul on ikka eriti raske rõõmsalt rohelist pilgutada ja rõõmsalt piiks-piiks teha. Aga samas nuriseda pole motet – tööd peab tegema – töö on töö! Ah, mis me sellest ikka räägime, ega inimene aru pähe võta…
Kas naiste kohta on ka tähelepanekuid?
No kui naistest rääkida – esimene kokkupuude naistega oli juba tehases kus mind kokku pandi… siis hakkasid mulle noored naise kohe andurisse… A, sorry, Teid vist huvitab naised ja nende valideerimise protsess.
Pigem jah.
Kole palju on neid, kes arvavad, et validaator peaks lihtsalt õhust nende rohelise kaardi ära tundma ja nagu möödaminnes lehvitavad nad oma käekotti minu nina ees. Vahest ma jään lihtsalt vahtima ja ei kõssa midagi või pilgutan punast silmakest, et kleit ja kott on valideeritud aga emotsionaalses mõttes. Tehniliselt piiks läbi ei lähe.
Ma olen hingelt ikkagi rahva palgal. Kenad mimmid jäävad loomulikult selliste žestide peale minu ees seisma, kulutades vahel isegi mitu minutit oma kaardi otsimisele – see on parim aeg, eriti suvel. Ja eriti kui on nabapluus.
Mida tulevikult ootate ?
Ah mis seal ikka … Jäi ühel päeval silma, et see raske töö ja kannatuste vili, mida ma siin päevast teen, lisaks minu kolleegid teistes bussides – teevad tühja tööd!
Keegi meie andmeid ei taha. Tegelikult olete Teie esimene inimene üldse, kes minu tegevuste ja kogutud andmete kohta aru on pärinud … Ma ei saa üldse aru, kui keegi minu tähelepanekuid ei vaja – kuhu keegi sõidab siis miks te üldse nühite end minu vastu … perverdid, ma ütlen.
No loodame, et asi nüüd paraneb.
No lootus sureb viimasena.
Aitäh intervjuu eest ja asja enda poolt valgustamast.
Pole tänu väärt…piiiks.
SEOTUD LOOD:
Ära toida trolli: Savisaar on robot, kes toitub rohelise kaardi valideerimistest
Emor: enamik pensionäre ei tea, et neil pole kohustust hommikuti ühistransporti kasutada
Hakka meid jälgima Facebookis(kliki siia!) ja sa ei maga enam kunagi ühtegi head lugu maha!
Laen .. ...
Kommenteeri