Vali sobiv teema:

Otsid midagi uut?

Lugejakiri sotsiaalmeedias

Ehmatav statistika: rahvusvahelisele näitusele Eestit esindama pääses vaid üks tussukunstnik tuhandetest

Ainuke tussu, mis Veneetsiasse pääses. (foto: Kent Märjamaa)
jagamist

Eelmisel nädalal sai teatavaks, et Eestit esindab tänavusel Veneetsia biennaalil komplekt keraamilisi tussusid, ametliku nimega portselanvulvasid. See on omakorda ajanud savist tagajalgadele ülejäänud kunstnikud, kelle tööd näitusele ei jõudnud.

Nüüd ujuvad avalikkuse ette hulk meelehärmist pakatavaid lugusid nendelt kujuritelt, kelle muud savist kehaosad, nagu põrnad, näpud, nokud, kõrvad ja rubrospinaaltraktid žürii hinnangul biennaalikõlblikuks ei osutunud.

Otsustasime asja lähemalt uurida

Meie leht on nädala jagu päevi kogunud kunstirahva muljeid, mõtteid, emotsioone, mis järgnesid teada saamisele, kas Veneetsia biennaalile pääsetakse või mitte.

“Sain viis minutit tagasi kirja, milles teatati, et minu voolitud keraamilne vulva ei pääsenud biennaalile…,” kirjutas meile keraamik Piirissaarelt.

“Te ei kujuta ette, missugune tunne see on, kui meeletult suurele tööle vesi peale tõmmatakse!” selgitab pettunud genitaalikunstik ääremaalt.

„Kui kuraatorid teavad, et minu tehtud tussud pole piisavalt atraktiivsed, siis võiks ju kohe teada anda, et tore oli kohtuda, aga näitusele ei saa. Miks kirjutada, et harjutage veel, kui asjal mõtet pole? Oleks jäänud ära 2 kuud kestev piin – ootus ja lootus!“ sõnas seni veel poolprofessioonaalne savimäkerdaja.

Piirissaarel elava naabritädi Milvi keha järgi tehtud teosed sel aastal Veneetsiasse kahjuks ei sõida.

„Mul naabrinaine käis iga päev, rõhutan, IGA PÄEV minu juures siin töökojas istumas, jalad harki, et ma saaksin teha ülitäpse koopia tema vagiinast. Ja kõik see täiesti asjata – kuidas ma talle nüüd külavahel otsa vaatan ja ütlen, et anna andeks Milvi aga sinu tutt sel aastal Veneetsiasse ei sõida,“ nuttis kunstnik lahinal.

Pettunud on teisigi

Iseenesest on see asjaosalistele ammu teada, et Veneetsia biennaalile pääsevad vaid tiheda sõela läbinud kunstnikud, peetakse piirkondlikke konkursse ja lõpliku valiku langetab žürii. Ning mida aeg edasi, seda rohkem on suurnäituselt väljajääjaid.

Konkureerinutes tekitab aga arusaamatust ning paksu pahameelt asjaolu, et biennaaliprojektide hindamise süsteem on läbipaistmatu ja sageli jääb mõtteisse närima kahtluseuss, kas mitte mõne nn eliitkunsniku kasuks sohki ei tehtud.

“Kas selline ongi Eesti kunsti tulevik, et suur hulk eestlasi ei kõlba meisterdama Eesti rahvale nii omaseid kehaosi Eesti kunsti suurima esindusürituse jaoks?” esitab teine, Lõuna-Eesti kuppelmaastikult pärit keraamik hulga küsimusi.

Veneetsiasse ei sõida ka tuhandeid töötunde võtnud kohaliku külajoodiku mikropeenise koopia.

„Ma otsisin mitu aastat sobivat modelli oma peeniseskulptuuride jaoks. Kõik on ümberringi külades kas joodikud või laaberdajad ja võimatu on leida üliväikese peenisega meest, kes oleks veel nõus modelliks ka olema. Ühe leidsin kohe alguses aga tema oli nii purjus kogu aeg ja värises nii hullusti, et mul isegi silm koos luubiga ei seletanud, milline täpselt see peenis siis seal otsas on,“ sõnas Lõuna-Eesti kunstnik.

Kunst massidesse

Toimetus nõustub murelike kodanike seisukohaga. Keraamiliste vulvade ja peeniste voolimine ning nende eksponeerimine prestiižiaktel näitustel on iga eestimaalase inimõigus, võiks isegi öelda, et püha kohus. Täpselt samuti, nagu tantsimine, laulmine ja igasugune muu kunstiline isetegevus.

Organid, kes need võimalused rahva käest ära võtavad, reedavad nii iseenda kui ka meie riigi.

„Eesti on meie kodu. Siin saame olla vabad ja ennast teostada kõikide kaunite kunstide, sealhulgas keraamika valdkonnas. Võib-olla tundub sulle, et pingutad üle, asi polegi nii hull. Aga kui sa enda sisemise vabaduse ära annad ja käega lööd − siis hakkavad halvad asjad juhtuma,“ ütlevad eemalejäänud kunstnikud.

Need teosed vajavad küll veel sadu tunde hella kätt.

„Kahe aasta pärast võib juhtuda, et Eestit esindab Veneetsia biennaalil juba pidevalt pinde ajav peenis või koguni nahast rinnapartii. Kui see käes on, küsid endalt, mida oleksid saanud teha Sina, et seda ära hoida?“ küsivad pettunud kunstnikud.

Kunstiinimestega kohtus ja nende kirja teel saabunud heietused kannatas ära meie kultuurireporter Jelena Välde.

 

SEOTUD LOOD:  VÕIMALIK VAID EESTIS! Viljandi uuel hõbedast meenemündil on kujutatud naise suguelundit!

Hakka Lugejakirja jälgijaks Facebookis(kliki siia!) ja sa ei maga enam kunagi ühtegi head lugu maha!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Nädala meem @skunk.ee

Jälgi meid sotsiaalmeedias

Küsitlus

Suvi on justkui käes juba - kas oled jõudnud juba oma varbad mere-, järve- või jõevette kasta?

Vaata tulemusi

Laen .. ... Laen .. ...

REKLAAM

Uudiskiri

Liitu Lugejakiri.ee uudiskirjaga ja saa kõige tõsiseltvõetavamaid ja usaldusväärsemaid uudiseid otse allikast.

Liitudes Uudiskirjaga, nõustud meie üldtingimustega

Üles