Vali sobiv teema:

Otsid midagi uut?

Lugejakiri sotsiaalmeedias

Nädala poliitülevaade ehk maskid kukuvad nüüd vaikselt, tasa tasa…

Kas pildil on must ja tume Eesti tulevik või lihtsalt hunnik kaabusid? Seda näitab juba lähitulevik.

Koalitsiooniläbirääkimised Keskerakonna, EKRE ja Isamaa vahel endiselt käivad, KEI-abielu tundub justkui sõlmitud olevat. Kokku on lepitud juba sellistes vägevates asjades nagu et Eesti jääb Euroopa Liitu ja NATOsse. Ja et aborte ei keelustata. Huvitavamad teemad on veel muidugi ees. Aga vaatame siis peale, millega meie kallid poliitikud möödunud nädalal täpsemalt hakkama said.


President Kaljulaid on lubanud, et teeb ettepaneku valitsuse moodustada valimiste võitjale. Ehk siis Kaja Kallasele ja Reformierakonnale. Reformierakond tundub olevat aga pigem hetkel sellises seisus, et ainuke, millega tegeletakse, on mõnes uudisteportaalis koalitsiooniläbirääkimiste otseblogi refreshimine. Ja siis meedias selle kritiseerimine. Ühesõnaga tavaline opositsiooni tegevus.

Kui keegi nüüd arvab, et asi ongi otsustatud ja Reform valitsusse ei saa, siis tõenäoliselt on tal õigus. Tõenäoliselt. Aga see ei tähenda, et kuskil tagatubades ei käiks lõpuni mingisugune veenmine, peamiselt reform isamaa suunal. Sest sotsid juba on neil pundis aga nüüd on juurde vaja kamraade. Ehk see pole läbi enne kui tugevalt ülekaaluline naisterahvas on laulnud.

Kas reformikate valijad on vihased tekkinud olukorra pärast? Kindlasti. Kas neil on õigus olla vihane? Loomulikult. Aga nüüd on see ikkagi eelkõige reformi juhtide asi ära klattida. Kaja Kallast on süüdistatud selles, et ta läks peale valimiste võitu ülbeks. Et ta läks valitsuspartnerit otsima kindlalt jõupositsioonilt, jättes nii sita maitse suhu võimalikele partneritele. Loomulikult läkski asi hapuks kiiresti. Seega peaks valija praegu otsa vaatama Kaja Kallasele ja küsima temalt, et mis kurat toimub ja miks valitsust moodustada ei suudeta. Ja kui seda ei suudeta, siis tuleb järgmised neli aastat nutta opositsioonis. Aga kes teab, mis seis juba nelja aasta pärast Eestis on.

Aga seni kuni asi pole ametlikult paigas (see KEI abielu), tasub Reformil pigem võtta ligi popkorn ja vaadata, kuidas Ratas püüab EKRE meeste musti kaabusid valgeks pesta.
Et pisut mõista Jüri Ratase praegust käitumist, tuleb minevikku vaadata, kus ta on Keskerakonnas olnud pikka aega viies või kuues ratas vankri all. Alates 2005. aasta novembrist kuni 5. aprillini 2007 oli ta Tallinna linnapea. 2. aprillist 2007 kuni 23. novembrini 2016 Riigikogu aseesimees. Erakonda kuulub ta alates 2000. aastast.

Alates 5. novembrist 2016 on Ratas erakonna esimees. Ehk 16 aastat oli Jüri kellegi varjus. 16 aastat! Mõelge nüüd ise - te töötate mingil kohal 16 aastat ja siis järsku öeldakse sulle, et nüüd oled sina boss. Lõpuks ometi! Siis saad sa boss olla mitu head aastat ja harjud ära hea eluga. Ülemuseks olemisega. Tähtsaks meheks olemisega. Ja siis järsku tuleb pangetäis külma vett näkku - sa kaotad valimised. Kuidas käitud?

Loomulikult ei soovi sa, et keegi teine võtaks ära su kalli ametiauto, võtaks ära su isiklikud turvamehed, võtaks ära su kõrge palga ja mis peamine - võtaks ära sult Tõeliselt Tähtsa Mehe tiitli. Aga seda just teha tahetakse praegu. Ja seda Jüri ei soovi, et juhtuks. Mingu sealjuures ta oma nägu, pool erakonda ja pooled valijad. Soe koht on siiski tähtsam.

Aga kui Jüri Ratas saab uuesti peaministriks, siis pole see kindlasti enam sama töökoht, mis enne. Enne sai Jüri ajada Eesti asja ja peaministri asja - ta sai klõpsida selfisid maailma kõige kuulsamate inimestega (loe; tutvustas väikest Eestit maailmale) ja koristada teeäärtest rekkameeste uriini (loe: täitis kodanikukohust). Nüüd aga pole Jüri veel peaministriks uuesti saanudki aga juba peab tema tegelema mingi idioodist EKRE valija tegemiste eest vabandamisega. Jah, seda ei teinud ega ei selgitanud mitte Helmed, vaid Ratas. Kas tõesti Jüri arvab, et tulevikus midagi muutub? Et asi läheb paremaks? On kindel, et läheb ainult hullemaks.

Mis valikud Jüril veel oleks? Minna Tallinna linnapeaks? Saada pähe talvel selle eest, et lund on linnas liiga palju? Saada kevadel pähe selle eest, et koerajunne linn täis ja et tänavad tolmavad? Saada suvel pähe selle eest, et asfalt sulab? Saada sügisel pähe selle eest, et lehti on maas liiga palju? Karta on, et kommunaalametniku amet enam seda meest ei köida. Ehk siin kehtib kindlasti vana hea ütlus, et raha ei tee õnnelikuks aga parem on nutta Mersu kui Opeli roolis.

Kas saab Jürile pahaks panna seda, et ta kümne küünega oma kohast kinni hoiab? Kas saab pahaks panna seda, et ta on öelnud üht ja teinud teist? Inimlikus plaanis ju ei saa, me kõik oleme seda mingil ajahetkel oma elus teinud. Riigi tuleviku mõttes saab pahaks panna? No ilmselt saab. Aga mis on riik ja rahvas selle juhtide kõrval? Rahvas on oma valiku juba teinud ja enam pole midagi köhida. Nüüd tuleb ikka vait olla ja lasta Eesti kõige helgematel poliitpeadel omapäi tegutseda ja loota, et mõistuse hääl ikka esindatud oleks. Kuigi praegu nii ei tundu.
EKRE on nüüd olukorras, kus üheltpoolt on asi justkui väga hästi - nad on koalitsiooniläbirääkimiste laua taga ja võivad saada esimest korda ka valitsusse. Ja nad said oma pundi inimesi juurde ka riigikokku, et hääl kõvemini kaiguks.

Teisalt ollakse juba nüüd oma edu ohvrid - tänavatel, meedias, sotsiaalmeedias jne tõstavad üha julgemalt pead nende valijad, kes said kinnituse - meie ajamegi õiget Eesti asja ja ajame seda nii nagu meie EKRE juhtide sõnumist aru saame. Samal ajal kui EKREt püütakse lihvida parketikõlbulikuks ja nad ka ise seda mingil määral soovivad, ei koti tema valijat tänaval see absoluutselt. Nüüd ongi okei tänaval hakata ründama suvalisi inimesi, sest oma punt on ju Toompeal võimul. See asi saab ainult hullemaks minna.

Näiteks EKRE toetaja Varro Vooglaid ähvardab juba kultuuriinimesi sellega, et kohe kohe tuleb kultuuriminister Martin Helme, kes tõmbab vitsaga kõigil EKRE kritiseerijatel perse punaseks. Sest seda soovivad ju ikkagi 100 000 valijat. Really?

Liblikaefekt on fraas, mis hõlmab endas kaoseteooria põhimõtteid. Mõte seisneb selles, et väikesed muutused dünaamilise süsteemi algolekus võivad põhjustada pikemas plaanis prognoosimatuid muutusi.

Täpselt sama seis on EKRE juhtidega - nemad ise võivad öelda, et nad pole ei rassistid ega homofoobid aga nende käitumine on kõike muud. Nüüd mis signaali annab see nende valijatele - olgem siiski täpsed, mingile osale valijatest siiski, mitte kõigile. See on see, et ongi okei tänaval minna inimese juurde, kes sulle ei meeldi mingil põhjusel ja teda siis rünnata. Kas Martin või Mart Helme asusid juudi rabiga juhtunut kuidagi selgitama või siluma? Muidugi mitte, selle asemel tegid seda peaministri ülesannetes Jüri Ratas ja EKRE usurakuke. Kas keegi on tõesti nii naiivne, et usub, et Helmed juhtunut tegelikult heaks ei kiida?

EKRE juhid teavad väga hästi, et kõik need 100 000 valijat pole rassistid, homofoobid ega mingid kriminaalid. Suur osa neist on tavalised inimesed, kes tahtsid lihtsalt, et lõppeks ära Keskerakonna valitsemine või kes ei tahtnud, et võimule saaks Reformierakond. Nad arvasid ja arvavad. et just EKRE on see, kes toob mingid reaalsed muutused Eesti poliitikasse, majandusse, haridusse jne jne. Ja olgem ausad, EKRE juhid neile kõike seda ka enne valimisi lubasid ja rohkemgi veel. Seda, kas need 100 000 valijat on olnud silmaklappidega või sinisilmsed, näitab juba aeg.

Nüüd on EKRE siis valitsusse pääsemisele väga lähedal - juba tuleb teha kompromisse ja juba lahjendatakse EKRE programmi. See on reaalne elu ja reaalne poliitika. Märgiline oli siinjuures riigikokku saanud Ruuben Kaalepi videointervjuu Postimehele, kes ilmselgelt tajub muutunud olukorda. Kaalepi hääl värises terve intervjuu nii hullusti, et kõlaritel pidi heli maha keerama tekkinud vibratsiooni pärast. Mees sai väga hästi aru, et see retoorika, mida ta kasutas juua täis peaga kuskil Tartu pubides, ei tööta enam riigikogus.

Nüüd siis tekibki olukord, kus EKRE seisab kahe suure teema vahel - valijatele antud lubadused pluss enda tõekspidamised ja teiselt poolt ühiskonna ja partnerite soov neid muuta. Kui EKRE valib esimese ja püüab rangelt ainult oma agendat ajada, on see loodav valitsus varsti lõhki ja EKRE tagasi alguses. Kui valib teise, siis kaotab oma näo ja valijad.

Erakond, mis on üles ehitatud ainult sellele, et vihata neegreid ja homosid ja hirmutada inimesi massiimmigratsiooniga, väga kaugele reaalses riigivalitsemises ei jõua. Valitsuses tuleb hakata tegelema reaalsete probleemidega, mitte ainult karjuda juudid ahju või peded põlema. Suurt osa nende valijatest ei huvita nende suur vihkamine, vaid see, et nad ka reaalselt selle tavalise inimese jaoks midagi ära teevad. Ehk siis see, mis tõi nad siiani, ei vii ilmselgelt edasi. Ainult aeg näitab, kas EKRE pink ka reaalsele elule vastu peab.

Ehk siis Helmedel on, mille vahel laveerida nii, et hundid söödud ja lambad terved.
Möödunud nädalal saime teada, et Rohelised on mures mahetootmise tuleviku pärast.
Sotside pöördumine: Kaja, hakkame tööle!
Isamaa poliitik ja rahandusminister Toomas Tõniste ütles Postimehele nii: "Täna EKRE valitsusse laskmine on sama hea, kui mõni teine valitsuskombinatsioon, kuna kõik valimislubadused on nagunii üle võlli."

Tõniste pidas vastutustundetuks seda, kui poliitilised konkurendid räägivad välismaal oma kolleegidele ja üldsusele, et Eestis lähevad nüüd asjad väga õudseks. "Tegelikult me võiks võtta mis tahes erakonna ja tema kohta hirmujutte kokku rääkida ja öelda, et kõik on nüüd väga mures. Mida rohkem me hirmutame, seda rohkem mures nad (välismaa meedia ja poliitikud-toim) on," leidis ta.

Tõniste vist ei adu, et lisaks poliitilistele konkurentidele on olemas veel inimesi, kes seda muret jagavad. Ja neid ei ole vähe. Ja nemad pole poliitikud, vaid tavalised inimesed. Neid inimesi ei huvita mingid valimislubadused, vaid need põhimõtted, mille eest EKRE enne valimisi seisis, osad siis neist.

Isegi kui EKRE muutub väljast poolt vaadates parketikõlbulikuks, siis mingi osa tema valijatest ei muutu selleks kunagi. Seda tõestas eriti ilmekalt nädalavahetusel toimunud solvamisjuhtum tänaval.

On loomulik, et Isamaa liige ja koalitsiooniläbirääkimiste üks osaline püüab kaitsta nüüd oma valikut, kellega koos valitsust moodustada tahetakse. Aga loomulik pole see, et kuidas vaadatakse sujuvalt mööda EKRE mõnedele seisukohtadele, mis puhtalt inimlikust vaatenurgast on ikka väga räiged.

Aga see on ju Isamaa.
Vabaerakond laiali ei lähe aga Tõnisson,,,ptüi....Ain Lutsepp lasi sealt igatahes jalga.
Kristina Kallas on kõigis parteijuhtides pettunud.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Nädala meem @skunk.ee

Jälgi meid sotsiaalmeedias

Küsitlus

Mis Sind viimasel ajal kõige rohkem ärritab?

Vaata tulemusi

Laen .. ... Laen .. ...

REKLAAM

Uudiskiri

Liitu Lugejakiri.ee uudiskirjaga ja saa kõige tõsiseltvõetavamaid ja usaldusväärsemaid uudiseid otse allikast.

Liitudes Uudiskirjaga, nõustud meie üldtingimustega

Üles