Saage tuttavaks – tema nimi on Peeter ja ta on vihmauss. Ta elab hetkel Maardus ühe suvila peenras. Vihmauss Peetril pole hetkel aimugi nendest õudustest, mis teda paari tunni pärast tabavad.
Nimelt ootab Peetrit ees kalalkäik – kuigi ta ei lähe oma kodust kaugele, ainult Maardu järvele, ei vähenda see mitte kuidagi juhtumahakkavaid õudusi.
Jumala sõrm näitas seekord just Peetri peale
Vihmauss Peeter elab hetkel täiesti tavalist vihmaussi elu – ta songib peenras mulda ja tema harjased aitavad tal seal roomata ja ennast oma käikudes kinni hoida.
Peetril pole vähimatki aimu, et täna on see päev kui suvilaomanik Jevgeni on otsustanud õhtul kalale minna ja võtta ussid selleks just Peetri koduks olevast peenrast.
Kõik märgid näitavad, et just Jumala sõrm on seekord näidanud Peetri peale.
Kirjeldamatud õudused algavad juba paari tunni pärast
Täna õhtul täpselt kell 18.43 lööb Jevgeni labida oma hoovi peal mulda. Esimese hooga lööb ta Peetri pooleks.
Seda kisa, mis üks vihmauss teeb kui terav labidas ta täpselt pooleks lööb, kuulevad kahjuks ainult teised vihmaussid.
Kell 18.44, kui Peetri üks pool on kuskil mullakamaka sees ja teine pool ripub teises, haarab Jevgeni kinni Peetri pooleldi mullast välja ulatuvast peast ning üritab teda lagedale sikutada.
Viimases hädas klammerdub Peeter harjastega mullatükkide külge ja ei näita üles mingit märki ennast tõmbajale kätte anda.
Vaene Peeter – nii palju mulda jääb tal elus kobestamata.
Algab sõit tundmatusse
Peeter näeb ainult seda, kuidas tema teine pool abitult teise kamaka küljes ripub ja sipleb. Oh õudu!
Kell 18.45 on Peetri vastupanuvõime raugenud ja Jevgeni topib ta mingisugusesse karpi. Naiivselt arvab Peeter, et hullem on möödas ja et algab sõit haiglasse.
Kell 19.26 peatub Jevgeni auto Maardu järve ääres. Kuna plasttops, milles poolekslöödud ja peenikeseks venitatud vihmauss Peeter lebab, on läbipaistmatu, siis ei tea Peeter ka, et tema kannatused pole veel kaugeltki läbi.
Kell 19.31 avab Jevgeni plastkarbi kaane ja viimane asi, mida Peeter enne pildi tasku minemist näeb, on taskunoa välgatus, millele järgneb terav valu alaseljas.
Kas asi saab veel hullemaks minna?
Jah, Jevgeni on Peetrit veelgi lühemaks lõiganud, et ta konksu otsa paremini sobiks.
Kell 19.34 tuleb Peetril pilt ette koos kirjeldamatute valudega – nagu tuhat nuga oleks keresse löödud. Peeter tahab karjuda ja põgeneda aga keha ei kuuletu üldse. Ta tunneb, et ei suuda ennast mingis suunas liigutada ning on halvatud.
Kui ta lõpuks end pisut kogub, näeb ta, et läbi terve tema keha on läbistatud mingi terava konksu poolt.
„ISSAND JUMAL, KAS SEE ONGI LÕPP!“ karjatab vihmauss Peeter mõttes. Tahaksime öelda, et jah, aga ei ole ju.
Kell 19.36 sulpsatab Peeter koos konksuga vett ning hakkab aeglaselt põhja vajuma. Peeter hoiab viimases hädas hinge kinni.
Lõputu õudus ja õudne lõpp
„Selge siis, uppumissurm,“ suudab Peeter veel mõelda. Kuid ka siin ta eksib.
Kell 19.39 juhtub see, mis juhtuma pidigi – vihmauss Peetrile läheneb üks ahvena-tüüpi kala, kes asub Peetrit elusast peast sööma – näkitseb siit tüki ja sealt tüki. Põrgupiinades Peeter palub appi Jumalat ja neab kala põrgupõhja, kuid mitte miski ei aita.
Kell 19.40 on Peeter täielikult söödud ja ahven lipsab minema.
Jevgeni ei saa sel õhtul mitte ühtegi kala. Ka ei ole tal mitte mingisugust aimu, mis piinu ta just põhjustanud oli. Kell 23.05 läheb Jevgeni magama nii nagu poleks midagi olulist täna temaga juhtunudki.
Hakka Lugejakirja jälgijaks Facebookis (kliki siia!) ja sa ei maga enam kunagi ühtegi head lugu maha!
Laen .. ...
Kommenteeri