Täna ennelõunal märkas tähelepanelik möödakäija, et Stenbocki maja ümber luuras ja piilus ukse vahelt sisse peapiiskop Urmas Viilma. Tema sõnul tundus ukselinke lõgistanud peapiiskop olevat murelik.
Vaevalt sai uus valitsus riigikogus ametisse vannutatud, kui juba on kohal ka eelmise valitsuse ajal riigivalitsemise ümber tiirutanud suunamudijad, imestas möödakäija.
Kiriku suunamudija
„Ah, sellepärast helistate jah,“ vastas Urmas Viilma ohates, kui uurisime temalt, mis asju ta täna Stenbocki maja juures ajas.
„Võin teile kinnitada, et tegemist polnud kiriku ametliku visiidiga,“ märkis Viilma.
„Jätsin uuele valitsusele ühe väikese kirjakese ning oma kahe artikli koopiad. Üks siis see artikkel, kus ma eelmise valitsuse ajal nõudsin valjuhäälselt abielureferendumi läbiviimist ning teine juba korrigeeritud versioon, kus ma tõmbasin juba oluliselt oma nõudmisi tagasi, et ka praegusele valitsusele rohkem meele järgi olla,“ kommenteeris Viilma.
Küsimusele, et mis siis ikkagi oli tema Stenbocki maja ümber luuramise põhjus, vastas Viilma nii: „Käisin lihtsalt uurimas, kas eelmise valitsuse ajal tehtud kokkulepped ja rahastamised jätkuvad ka selle valitsuse ajal.“
„Ehk siis Jumalasse võid ju uskuda aga lotopilet osta ikkagi,“ selgitas peapiiskop Viilma oma Stenbocki maja visiidi põhjust.
Kas Sina polegi veel toetanud Eesti kõige usaldusväärsema uudisteportaali Lugejakiri.ee ilmumist? Kliki siia ja pane õlg alla!
Laen .. ...
Alma
26. jaan. 2021 - 13:30Tegelikult on kahju, et eelmine valitsus suutis nii paljusid institutsioone kahjustada ja väärikust alandada…
kaabu (vana)
28. jaan. 2021 - 14:04Viilmaal ei maksa väga muretseda. Praegu käivad EKRE, Isamaa, Keskerakonna läbirääkimised, järgmise aasta katuserahade ühise annetamise asjus kirikutele või Elu Marsile. Hääletamise tulemusena saab üks nendest, kogu kolme partei katuseraha endale. Muidugi tuleb palvetada, palvetada ja veelkord palvetada!
Kapten Schults
31. jaan. 2021 - 14:28“Kurat ja põrgu!” ei jõua Urmas Viilma ennast ära kiruda, ise läbi Stenbocki maja plangu pilke heites. Annika, Annika!” on oma hääle peapiiskop Viilma juba päris kähedaks hüüdnud.
“Oleks siis veel üksi läinud valitsust kiitma lilled peos, aga tal oli veel see surnud sepp Iivan käekõrval!”
Ning kõigest Viilma olekust on näha, et ta on hinge põhjani löödud. Tema mõistus on otsas ja samane rihm, nagu öeldakse, maha jooksnud.
Peapiiskop Viilma teab täpselt, et pühakirjas meie riigis toimuva kohta seletust ei ole!
“Tuleks kiiresti midagi improviseerida,” pomiseb Viilma omaette.
“Laip tõusis ju otse risti alt! Kui ma nüüd midagigi ütlen, siis võib olla, et minu asemele pannakse teine inimene!”
Otsus sünnib aga juba hetk hiljem. “Ma olen parem vait ja see pilt mis neil minust on, selle kohta võib ju igasugust jama ajada!”
Hr. Viilma seabki oma sammud rahunenult kodu poole, kus teda ootab tema oma armas kristlik pere.
“Vaat tema kaitsmiseks, poleks mul kahju küll millestki! Ma läheksin lõpuni ja olgu selle tunnistajaks kõrgeauline Jumal,” sosistab vaikne ja märkamatu – peaaegu täiesti vanalinna uulitsaga ühte sulav jumalateener.
“Seisku minu teel kasvõi elupõline poissmees, ning nüüdseks surnud sepp Iivan!” neid sõnu lausudes keerab ta siiski pead, mõistes, et Iivan põrgust, võib teda sama hästi ka selja tagant rünnata.