Jaanuar on kiire kuu ühes Tallinna suurimas sünnitusmajas. Oli ju üheksa kuud tagasi alles kena kevad ja kui tunded toona õhus polnud, siis kindlasti oli paljudel vähemalt jooksuaeg. Külastame otse palatis üht värskelt emaks saanud naisterahvast, Lindat (29), ja uurime, millised on tema ootused ja lootused uueks aastaks ja ka edasiseks.
Alles esimene laps
„Jaa, alles esimene laps. Lootsime kaksikuid, et saaks vähemalt seda rallit väikese edumaaga alustada, aga mis seal ikka. Vähemalt pole ma enam ühiskondlikult kahjulik element,” ütleb Linda väsinud naeratusega, kui palatisse sisse sajan. „Üks mu sõbranna alustas juba 10 aastat tagasi ja ma ei mäletagi enam aega, millal ta poleks rase olnud. Nii hulluks vist ei maksa minna, ega naine pole mingi klouniauto, kust vanderselle muudkui välja astub.”
Kui küsin, kus on noor isa, laksab Linda käega vastu kõrvalvoodit ümbritsevat kardinat.
„Vaeseke magab juba mitmendat tundi. Ta tahtis ikka julgelt sünnituspalatisse kaasa tulla, aga see oli ta jaoks nii hull, et arst pidi hoopis talle epiduraali tegema.”
Mis edasi?
„Tead, lapse saamine paneb mõtlema nii paljudest asjadest. Mis meist saab, kuhu edasi, nagu ütles üks rahvalaul, eksole?” mõtiskleb Linda oma maimukest imetades. „Paljud mehed ütlevad näiteks, et tütre isaks saamine paneb neid esimest korda mõtlema naiste muredest. Nüüd, kui mul on poeg, siis ma loodan tõesti, et lõpuks hakkan mehi normaalseteks inimesteks pidama…”
„Nii palju on veel ees. Näiteks kevadised valimised otsustavad päris palju minu ja isegi mu lapse kohta ära. Ma loodan, et emana võetakse lõpuks minu muresid ka tõsiselt. Ma lihtsalt loodan ka seda, et mu mees mind maha ei jäta, sest siis ei hakka jälle keegi mind kuulda võtma,” irvitab Linda, mille peale ta mees midagi kardinate tagant pomiseb.
Millist tulevikku oodata?
„Eks põhiline asi ole see väike laps mu käes ikkagi maksumaksjaks kasvatada. See tähendab muidugi, et ikka suuname teda normaalsematele aladele nagu reaalained. Kirjandus ja sotsioloogia on teadagi missugused valdkonnad tänapäeval. Koolides on humanitaarsuunad, mida vältida, aga kas ka lasteaias, ma ei tea?” loetleb Linda oma mõtteid tuleviku suhtes.
„Raskemad tööd on praegu suur tuluallikas, aga enamjaolt Soomes. IT vast ikka on ka kahekümne aasta pärast hea valdkond, nii et küll suuname teda sinna.”
Kas oodata on ka perelisa? Linda noogutab agaralt. „Ikka, kuidas siis muidu. Kuid ma arvan, et ma pean veidi hoogu. Mu sõbranna ikka uhkustab, et tal on nii palju lapsi, et küll nemad kamba peale saavad lubada talle vanaduspõlves parimat hooldekodu. Ma peaks ka nii palju siis umbes planeerima, et neil lahedam maksta oleks, aga ikkagi normaalsesse kohta saaks. Kui normaalse arvu välja mõtlen, küll siis läheb taigen ahju!”
Mis ka värske Eesti kodaniku ja tulevase maksumaksja nimeks saab? „Parim nimi on ikkagi rahvusvaheline. Las noor käib välismaal ära, enne kui koju tagasi uusi maksumaksjaid looma tuleb. Aga samas, tahtsin ka midagi traditsioonilist. Seepärast saab tema nimeks Hunt, sest see on nii inglisekeelne kui ka eestikeelne sõna, rahvusloom ka pealekauba!”
Soovime värskele Hundile palju edu maksumaksjaks sirgumisel!
Holger-Hendrik Hang, uurivtoimetaja
Kommenteeri