Maailm ongi hukas – Pirital ühes eramaja hoovis sirguv vaher ei tunne end enam puuna ja palub end majarahval ja külalistel kaelkirjakuks pidada.
Kuna tegemist on äärmiselt tundliku teemaga tänapäevases maailmas, siis leidsime, et peame noore vahtrapuu, vabandust, noore kaelkirjaku loo ära kuulama.
Kõik algas traumast
„Veel aasta tagasi identifitseerisin end hariliku vahtrana – suvel liigutasin lehti tuules, sügisel poetasin nad ilusti lastele mängimiseks maha ja talve veetsin raagus ja peamiselt magades,“ meenutab noor vaherkaelkirjak.
„Ühel eelmise aasta kevadisel päeval aga muutus kõik – maja peremees hakkas hoovist puid maha võtma,“ väristab noor vaherkaelkirjak õudusest oma oksi.
„Maha võeti üks mänd, üks kuusk, mitu leppa ja minu ema, emavaher. See oli mu elu üks kohutavamaid päevi,“ hindab noor vaherkaelkirjak.
Tuli ruttu leida lahendus
„Ma tunnistan ausalt, et tol hetkel oli surmahirm. Kuigi tol päeval enam puid hoovis maha ei võetud, olid kõik allesjäänud puud täiesti šokis!“ meenutab end nüüd kaelkirjakuks pidav vaher.
„Kui näiteks üks noor lepp andis kohe alla ja lasi pungadki kõik maha kukkuda, siis mina hakkasin paaniliselt otsima lahendust tekkinud olukorrale. Ja leidsingi!“ kommenteeris vaherkaelkirjak.
„Kui mulle tol kevadsuvel kõik lehed külge tulid, siis hakkasin suht kohe märkama mingeid plekke oma lehtedel. Alguses ei osanud ma neist midagi arvata aga kui need läksid üha suuremaks ja neid tuli ainult juurde, siis tekkis mul geniaalne plaan, kuidas raiumisest pääseda,“ meenutab ta.
Pole midagi öelda – kaelkirjak mis kaelkirjak! (foto: kõrval sirguv lepp)
Loll puu võid ju olla aga kaval kaelkirjak pead olema
„Ma ei saa tegelikult väita, et see on 100% minu idee. Maja peremehel on 17-aastane poeg, kes on tegelikult paras emo kui me omavahel räägime aga just tänu temale ma leidsingi pääsetee,“ selgitab vaherkaelkirjak.
„See tiinekas käis siin juba aastaid ringi ja rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et kuidas tema ei tunne end inimesena, vaid et tema identifitseerib end koerana. Ja no peab poisile au andma – ka käitus nagu koer igapäevaselt – haukus kõigi peale ja tassis muda pidevalt tuppa,“ rääkis vaherkaelkirjak.
„Igatahes sealt ma selle mõtte saingi – ma polnud ju vaher enam! Kui ma vaatasin oma lähisugulasi seismas enda ümber, nägin, et ma pole enam üldse nende sarnane tänu neile tekkinud täppidele. Hakkasin siis asja uurima, et kes ma siis täpselt olen ja internetist siis leidsin ühel hetkel kaelkirjaku pildi,“ meenutab ta.
Pererahvas aktsepteeris otsust
„Oh seda äratundmisrõõmu – pikk ja peenike, sihvakas pea pika kaela otsas püsti ja vahel tuules kõikumas paremale vasakule ja ette ja taha! Suured ilusad pruunid täpid ja laigud peal – see olin ju mina. Ma olen kaelkirjak!“
„Pärast seda oli juba lihtne – esitasin maja peremehele ametliku noodi, et ma ei ole enam vaher ning et ma identifitseerin end nüüd kaelkirjakuna. See tähendas automaatselt, et mind ei saa lambist saega maha võtta – ma olen ju ohustatud liik!“ kommenteerib endine vaher.
Küsimusele, et mis nüüd siis edasi saab, vastas noor vaherkaelkirjak nii: „Loodame, et mitte midagi – kasvan ilusti suureks ja jään kaelkirjakuks edasi!“
Soovime toimetuse poolt noorele vaherkaelkirjakule edu ja suuri kordaminemisi elus ning jätame ta sinna Pirita eramaja hoovi oma eristaatust nautima.
Hakka Lugejakirja jälgijaks Facebookis (kliki siia!) ja sa ei maga enam kunagi ühtegi head lugu maha.
Laen .. ...
Kommenteeri