Põlvamaa väiketalunik ja hobileiutaja Ants Tammemaa väidab, et on valmis saanud masina, mis ühest otsast võtab sisse poliitikute jutu ja teisest otsast tuleb välja puhas sitt.
Sel nädalal saime ärevakstegeva anonüümse kõne, kus meile vihjati, et Eestis on üks mees, kelle välja mõeldud lahendus võib päästa Eesti põllumajanduse. Seda väidet pidime me kontrollima minema.
Esmamulje pole just paljulubav
Kohtume väikefarmer Antsuga tema talu hoovil, mis on täis erinevat põllumajandustehnikat alustades vanadest Niva kombainidest ja lõpetades maassevajunud roostes atradega. Peamiselt nõukaaegne kraam.
Ants astub parajasti laudast välja ja tervitab meid laia naeratusega. Surume Antsu kätt. Selgitame Antsule meie külaskäigu põhjust. Noh, kus siis lubatud imemasin ka on, küsime seejärel poolkärsitult ringi vahtides. Ants naerab laginal ja juhatab meid lauda taha.
Kahtluseuss üha süveneb
Lauda tagant leiame nõukaaegse väsinud ilmega kaadervärgi, mis esmapilgul meenutab vana sõnnikulaoturit. Pisut eemal seisab sinine traktor Belarus. Õhus on aroome, mida meie linnavurledena pole tükk aega tundnud. Meid hakkab vaikselt närima kahtlus, et meid on petetud, sest mingit imemasinat ei paista kuskil.
Antsu au ja uhkus.
„Vaadake siia, see masin siin päästab veel Eesti põllumajanduse – pange mu sõnu tähele! Kuule, sina, ära passi, tee minust ja masinast pilti lehe jaoks,“ kamandab Ants meie fotograafi ja sätib end sitalaoturi kõrvale uhkelt seisma.
Kahtluseuss on muutunud juba anakondaks
Kokutades küsime Antsult, et kas see ongi masin, mis poliitikute jutu sõnnikuks muudab.
„Jah, seesama ongi. Kohe räägin, mis juhtus – nimelt ärkasin ma ühel ööl kell 3 üles ilge kusehäda peale. Läksin nagu alati hoovi peale põit kergendama kui järsku märkasin, kuidas kuuvalgus langes täpselt sõnnikulaoturi peale, vahtisin seda nagu mullikas aiaauku ja järsku turgatas mulle pähe geniaalne idee,“ meenutab Ants.
„Meil on sadu ja sadu poliitikuid, kes ajavad iga päev teles, raadios ja ajalehes suust välja sellist jama, et hoia ja keela. Nii tekkiski mul mõte, et mis oleks kui mingi masin suudaks selle, vabandust väljenduse pärast, paraja sita, kokku koguda ja muundada selle kasulikuks sõnnikuks,“ selgitas Ants.
Selline näeb Antsu hinnangul välja tema leiutis tööhoos.
Lootuskiir?
Nendime, et idee on loomulikult hea aga kas ta on sellise masina ka valmis teinud? Joonised? Projekt?
„Aa ei, seda nüüd küll veel mitte, projekt veel poolik natuke. Ma ise siin mõtsin, et mul ju see teine pool on tasuta olemas siin ja juba valmis täitsa, noh, see pool, kus seda sitta hoida ja laiali põllule laotada – kui keeruline see esimese poole asi siis ikka valmis ehitada on?“ küsis Ants pisut imestunult meilt.
Ants on näinud oma elus ilmselt nii mõndagi lolli näoga linnameest aga mitte selliseid nagu ta nüüd nägi. Tänasime Antsu viisakalt, et ta meid vastu võttis ja andsime üle ka külakostiks kaasa võetud prosecco-pudeli, millel küljes sedel kirjaga: EESTI PÕLLUMAJANDUSE PÄÄSTJA.
Lahkusime Antsu talu hoovist kiirustades.
Ants – kui sa seda loed praegu, siis käi kurat persse raisk ja ära meid enam kunagi külla kutsu!
SEOTUD LOOD: Eesti loomakasvatajad hakkavad veiseid Hiinast Eestisse importima
Laen .. ...
Kommenteeri