Sel nädalal vapustas Eestit uudis, et Tallinna loomaaia ainuke tiiger Pootsman saadeti Tšehhi loomaaeda paarituma sealse eaka emastiiger Tanyaga. Pootsman polevat olukorraga aga sugugi rahul. Sõitsime Pootsmanile külla asja uurima.
Kohtume tiiger Pootsmaniga tema uues puuris Tšehhi loomaaias. Anname talle üle verise kitse korjuse, kelle me Poolas Wrocwali lähedal alla ajasime. Pootsman tänab meid ja paneb teekannu tulele. Laual on väike kauss küpsistega.
„Väga vabandan, et mul teile midagi rohkemat pakkuda pole. Siin on täiesti ebareaalne poes käia, mitte midagi ei saa aru, mis toodetele peale kirjutatud on, kõik üks sigrimigri,“ ohkab 7-aastane Pootsman.
Küsime Pootsmanilt, kuidas reis läks. Selle küsimuse peale hakkavad Pootsmani vägevad vurrud närviliselt tõmblema.
„Need raisad seal Tallinnas püüdsid mu lõksu ju – panid värske liha välja ja kui ma seda sööma läksin, siis püüti mind kasti kinni. Alles siis öeldi mulle, et nii, nüüd on Tšehhi minek, mingit ematiigrit panema,“ räägib Pootsman.
„Loomulikult läksin ma elevile, kurat, siin pole ju teisi tiigreid ja ma pole aastaid keppi saanud enam. Isegi need kuradi hüaanid tundusid juba päris pandavad! Aga siis näidati mulle selle emastiigri pilti ja öeldi, et Olga või mis ta nimi nüüd oligi, on 14 aastat vana. 14 aastat vana! Halli on juba tal karvades! Saate aru või? See on ju täielik vanamutt juba!“ põrutab Pootsman raske käpaga lauale nii, et küpsised lendavad.
Palume Pootsmanil meile teed kallata, et tema tähelepanu pisut eemal juhtida. Pootsman kuuletub ja valab tee välja.
Uurime, kuidas elutingimused uues loomaaias on.
„Pole viga tegelikult, ruumi on rohkem kui Tallinnas ja seni tundub wifi ka töötavat tõrgeteta. Õues ma pole eriti käinudki, korra poes enne teie tulekut ja paar korda loomaaia direktori, selle Vašaki juures. Keelebarjäär oli küll probleemiks aga sain talle käppadega selgeks tehtud, et tahan kaebuse esitada tekkinud olukorra suhtes,“ räägib Pootsman. Direktor olevat arusaaja mees ja lubas kaebuse kuu aja jooksul üle vaadata.
„Küsisin muidugi mingit nooremat keha, kellega siis väheke nagistada siin. Eks näis, mis nad vastavad. Suurt ma sellest asjast ei looda.“
Pootsman paneb teetassi lauale ja jääb seina põrnitsema. Vaikime samuti.
„Teate, Mati (Mati Kaal, Tallinna loomaaia endine direktor, toim.) ajal oli kord majas ja sellist korralagedust nagu täna seal Tallinnas toimub, polnud,“ katkestab Pootsman järsku vaikuse. „Aga ma ei viitsi hakata jälle sellel teemal jaurama, las ta jääb.“
Uurime ääri-veeri, kas Pootsman on ka oma uue pruudiga juba kohtunud.
„Veel ei ole aga ta on ju siinsamas paar puuri edasi. Kuulen juba mitu ööd järjest, kuidas ta seal kiimast ulub ja telliseid kraabib. Võeh, jube mõeldagi kui ta sealt läbi peaks saama ja mind une pealt tabama,“ võdistab Pootsman hirmunult oma vurre.
Looduses tiigrid üldiselt koos ei ole, ütleb Pootsman meile. „Siin aga üritatakse meid vägisi kokku panna. Looduses me elame üksinda ja vahel harva juhtume siis teiste tiigritega kokku kui ringi liigume. Ma ütlesin Vašekile (Tšehhi loomaaia direktor, toim.) ka sama asja, loodan, et ta sai ikka aru,“ mõtiskleb Pootsman.
„Ma ütlen ausalt ära, et ega ma selleks kohtumiseks valmis pole küll. Enne teie tulekut just rääkisin kõrvalpuuri ahvidega, et mida teha. Nad lubasid mulle kääritatud õuntest mingi samakalaadse asja valmis keeta ja kui see kohtumise päev tulema peaks, siis tõmban ennast enne seda vahekorda ikka täiesti kooma ära,“ lubab Pootsman.
„Võib-olla siis elan üle ka selle „paaritumisplaani“, millest nad siin nii elevil näoga räägivad kogu aeg.“
„No ja siis tulevad need kutsikad ja legoklotsid põrandal ja liisingud ja jalkatrennid ja asjad, kurat ma ei ole selleks jamaks lihtsalt valmis veel,“ ütleb Pootsman mornilt intervjuu lõpetuseks.
Täname Pootsmani intervjuu eest ja jätame temaga hüvasti. Puurist väljudes jookseb Pootsman meile uksele järgi – fotograafi müts oli maha jäänud puuri.
„Väljas on külm, pea peab ikka kaetud olema teil, inimestel. Minul on mõnus soe kasukas seljas,“ naeratab Pootsman, suured kihvad irevil.
„Olge siis tublid ja tervitage Tallinna,“ hõikab Pootsman meile veel kaugelt järgi, võimsat käppa lehvitades.
Lahkume Tšehhi loomaaiast ja hakkame Eesti poole tagasi sõitma. Autos valitseb vaikus.
„Kurat, ma vist teeks enesetapu kui ma samas olukorras oleks nagu Pootsman,“ poetab toimetuse fotograaf pärast mitmetunnist vaikides sõitmist välja lause, mida me kõik omaette mõtlesime.
Laen .. ...
Kommenteeri