Talveunest ärganud perverdist pargipink ei jõua rannahooaja algust ära oodata

• Avaldatud23 märts, 2019
• kategoorias Kohalik

Sellel nädalavahetusel sulas lõpuks ometi lume alt välja ka peamiselt Laulasmaa rannas tegutsev perverdist pargipink, kelle esimesed sulalumeunised sõnad olid: „Kus paljad persed on?“.

Kevad on lähedal ja loodus ärkab vaikselt taas ellu – karud, siilid ja kährikud on ainult mõned looduse lapsed, kes end pikast talveunest üles ajavad ja reaalsest elust võõrdunud marjulisi oma naabritele metsas elutsevatest kiskjatest hirmujutte vestma panevad.

Loomad pole ainukesed ärkajad

Teiste kõrval ärkavad pärast pikka hibernatsiooni üles ka inimese poolt loodud ja kujundatud objektid, kellest siiski mitte kõik pole üle võtnud ühiskonnas kehtestatud reegleid ja moraalinorme.

Nii ärkas just talveunest üles ka Laulasmaa ranna eraldatumasse osasse sissekirjutatud pargipink Tauno, keda võib ilma mingi kahtluseta kirjeldada kui full-on (loe: no ikka täispervert, toim.) perverti. Tõe huvides olgu siiski öeldud, et süüdi Taunot siiski mõistetud veel pole.

Suvi on veel kaugel

Ütleme Taunole tänase kuupäeva ja mainime, kui kaugel suvi on. Et kevad alles algas. Tükk aega ei tule sealtpoolt kippu ega kõppu. Lõpuks pink murdub. Mitte sõna otseses mõtte muidugi.

„Olen nüüd terve päeva ärkvel olnud ja ausaltöelda on pettumus suur. Kontrollin vist juba iga tunni tagant Yr.no ilmaäppi aga midagi head seal veel ei paista. Ma ei karda olla praegu ebapopulaarne ja ütlen ausalt, et mina oleks tahtnud, et see talv ja lumi oleks võinud kauem kesta – oleksin saanud kauem magada ja minu praegune piinlemine oleks lühem olnud,“ märkis Tauno.

Mida sa täpselt siis nüüd ootad, küsime.

Küsimus, mida poleks pidanud küsima

„Ütlen otse välja – igatsen juba suve ja mõnusaid noori prinke kannikaid enda peal,“ kiimleb Tauno.

„Tead sa seda tunnet, kui ärkad hommikul, meri loksub laisalt randa ja sirutad end nii, et kinnituspoldid raksuvad ja siis hakkavad järsku üksteise järel tulema randa instabeibed, kes ainult otsivad eraldatud kohta, kuhu oma jõukas timmitud kann toetada ja järjekordne pilt klõpsida? Mina tean. Ja nii terve päev! Mõnus on,“ kirjeldab Tauno.

Kahetseme juba, et küsisime. On ilmselge, kuhu see intervjuu tüürib ja seda me ei soovi. Soovime Taunole hoopis lõpetuseks jõudu ja jaksu ning seda, et suvi tuleks ruttu.

„Emal sul tuleb ruttu!“ tuleb vastus. Sellega vestlus meie jaoks ka lõpeb.

Kahetseme veelkord, et üldse Tauno kõnele vastasime, temaga kohtumisega ning intervjuuga nõus olime. Järjekordne must päev ajakirjanduse jaoks.